1922 Jakob Otsa esimene tutvumine torupilliga
Kui pillimees 1922. a. aprillis Tallinna Eesti Muuseumi poolt korraldatud rahvamuusika eeskavaga peaoõhtul “Estonia” kontserdisaalis oli kuulnud ja oma silmaga ka näinud kuulsat Torupilli Jussi esinemas, siis tekkinud temalgi kange tahtmine torupillimeheks saada. Samas oligi õnnestunud siis Jussiga Tallinnas kokku saada.
(Pulst, August (1965) Mälestusi muusika alalt M234:1, lk. 549)
1922 Jakob Ots tellis oma 2-bassitoruga torupilli Juhan Maakerilt ehk Torupilli Jussilt.
Ajal, mil Juss oma torupilliga Tallinnas esines ja temast ajalehtedes kirjutati, oli üks Tallinnas elutseivaid vanimaid viiulimehi, nimelt Jakob Ots, pärit Pärnumaalt, Audrust, temalt torupilli tellinud valmistada. Hülgemao puududes teinud Juss tuulekoti kitsenahast ent ikkagi välimuselt täpselt hülgemao kujulisena. Torupilli häälestamist aga Juss Jakobile ei ole toll korral õpetanud. Kui Juss järjekordselt (1923) Tallinnas muuseumi peodel jälle esines, oli pilli ostja tema kusagilt sadama kõrtsist üles otsinud, mil ta siis ka häälestamise õpetuse edasi andnud. See oli lihtne toiming, tuli vaid piuku, lühikest pilliroo juppi, millel keel peale lõigatud ja passitoru kui ka sõrmilise sees hääleandjaks kasutakse, kas edasi või tagasi nihutada, kuni pill “heeles” – nagu Juss ütles. Sellise õpetuse eest võtnud pillimeister Jakobilt “soru” viina.
(Pulst, August (1965) Mälestusi muusika alalt M234:1, lk. 44)
Siit peale oli Jaakopil torupilli häälestamine selge ja seda siis ka tema kahe passitoruga torupillistki näha – mängki sula.
(Pulst, August (1965) Mälestusi muusika alalt M234:1, lk. 551)
1923 alustas viiulimängija Jakob Ots torupillimängu
Jaakob Otsa torupll hüüdis vägagi hästi, sest ta oli seda käsitanud 1923-st aastast alates.
(Pulst, August (1965) Mälestusi muusika alalt M234:1, lk. 552)
Jaakob Ots käsitas veel teisigi pille, nimelt kannelt, vilepilli, parmupilli, sarve ja viiulit. Seega oli ta vägagi mitmekülgne ja innukas pillimees. Torupill oli neist viimane, olles tollal aastates juba 50-ne ligidal.
(Pulst, August (1965) Mälestusi muusika alalt M234:1, lk. 549)
1933 Ringreisil esines Jakob Ots (56. a. v.) torupilliga
III ringreis 17.IX – 28.X 1933. a.
Esmakordselt ilmus lavale torupillimees Jakob Ots; Torupilli Jass, 56. a. v., nagu ta ennast nimetas. Pillimees teatas ennast kirjalikult ise. Kirjale oli juurde lisatud foto temast torupilliga ning öeldud: “Seda pilli mängin mina.” Pillimees oli paljude aastate eest Audrust oma sünnikohast Tallinna elama asunud, siin torupilli omale muretsenud, seda mängima õppinud ja ka juba mõnel puhul esinend. Tema pill hüüdis hästi /…/
Ometi ei kestnud tema esinemine kaua. Kui 12-ne päeva pärast olime järjega jõudnud 28. septembril Vigalasse, siis oligi see tema viimaseks esinemiseks. Vana haigus sundis minema haiglasse lõikuse lauale. 29. septembril ja 30. septembril ta seal surigi.
(Pulst, August (1965) Mälestusi muusika alalt M234:1, lk. 369–370)
1933 Jakob Ots (56. a. v.) suri ootamatult
Pillimees (Jakob Ots) aga haigestus juba ringreisi esimeses osas, sattus haiglasse ja lahkus jäädavalt. Jakob Otsa pillid aga jäid peremeheta, käsitajata. Kuna mänguriistad eeskavas ettenähtud ja kuulajaskonnd neist huvitatud, siis tuli need ikkagi esitada. Olukorrast tingituna tegin siingi ettepaneku ja kellele muule, kui jällegi meie puhkpillide puhujale Karja Peetrile /…/. Ta asuski kohe torupilli kallale. No küll andis Peetril enne puhuda, ja silmi pungitada kui pugud piuksuma hakkasid ja sõrmilisest kui ka bassitorudest hääled kuuldavale tulid. Jakob Otsa torupillil oli kaks passitoru. Vilumata pillimehek andis puhuda ja ähkida, et mõemad passitorud “jõrama” panna.
(Pulst, August (1965) Mälestusi muusika alalt M234:1, lk. 487–488)
1922 Peeter Piilpärki esimene tutvumine torupilliga
Torupillimänguga tutvust Peeter Piilpärk samadel Tallinna Eesti Muuseumi ettekannetel Tallinnas “Estonia” kontserdisaalis 1922. a., kus esmakordselt esines tuntud hiiu torupillimees Torupilli Juss – Juhan Maaker. Peeter Piilpärk oli samas kaastegev Vilepilli Tooma vilepillikooris ja tantsijana rahvatantsudes koos teiste vanimate tantsijatega.
(Pulst, August (1965) Mälestusi muusika alalt M234:1, lk. 502)
1929 Peeter Piilpärk alustas torupillimängu 57. aastaselt
Juuli Piilpärk (pillimehe lesk) meenutab: “Peeter hakkas torupilli õppima, kui oli juba 57 aastat vana.”
(Pulst, August (1965) Mälestusi muusika alalt M234:1, lk. 730)
Peeter Piilpärk'i torupillide meisterdamisest
Juuli Piilpärk (pillimehe lesk) meenutab: “Torupilli tegemisega algas ta siis, nimelt paar aastat pärast teistkordset abiellumist (abiellumise kuupäev 22. jaanuar 1928). Hülgemao saime sugulastelt Prangli saarelt. Magu hapendasime rukkijahu ja soola kördis paar nädalat. Mao kilet peal polnudki, sest see oli üsna väike ja noor hülge oma. Mao kuivatasime ära ja hõõrusime pehmeks. Minu vend töötas tisleri töökojas ja tema tegi seal ka torud – sõrmilise ja passitoru valmis. Kord katsus Peeter kolme passitoruga mängida, kuid need nõudsid liiga palju tuult. Siis jättis 2 ära jäi üks toru.”
(Pulst, August (1965) Mälestusi muusika alalt M234:1, lk. 730)
1934 ostis Peeter Piilpärk Jakob Otsa pilli, mis oli Torupilli Jussi meisterdatud.
Juuli Piilpärk (pillimehe lesk) meenutab: “Peeter oli üle 60-ne aasta vana, kui ostis omale uue torupilli, nimelt torupillimehe Jakob Otsa leselt. See oli 1934. aastal. See Jakob Otsa torupill oli tuntud torupillimehe Torupilli Jussi valmistatud. Peetri esimene väikese maoga torupill aga läks tuntud roopillimängija Roometi kätte.”
(Pulst, August (1965) Mälestusi muusika alalt M234:1, lk. 730)
Mis saab Jussi pillist edasi?
Edasi on aga lugu keerulisem. Kui Jakob Otsa fotodelt on näha, millise pilli ta Jussi käest tellis, siis Peeter Piilpärki fotodelt me täpselt samasugust pilli ei leia. Piilpärkil on küll fotosid kahe burdooniga torupillist, kuid sellist lahendust, nagu Jakob Otsa fotolt näeme, et burdooni torud tulevad õhukotist välja läbi erinevate puupakkude, ei näe. Peeter Piilpärki kahe burdooniga pillidel on burdoonid kinnitatud õhukoti külge ühe puupakuga.
Veel võib võrrelda sõrmilise kinnituskohta tuulekoti küljes. Ja taaskord näeme päris suurt erinevust.
Mis aga võib sarnane olla, on burdoonide välimus mõne foto peal. Peeter Piilpärkil on selgelt 3 erinevat burdooni treimise varianti. Kõige alumisel on näha sellist, nagu näeme ka Jakob Otsa pillil.
Siin näide Jakob Otsa burdoonidest.
Veel klapivad ära metallist burdoonide jätkukohad ning burdooni otsad. Sellest aga kahjuks ei saa veel järeldada, kas tegemist oli Jakob Otsa ehk Torupilli Jussi meisterdatud burdoonidega. Võib olla tegu hoopis nende koopiatega, mille Peeter Piilpärk Jakob Otsa pilli eeskujul endale meisterdas.
Sõrmiline – kahjuks ei ole fotodel sõrmilist selgelt näha, kuid Jakob Ots mängib torupilli loomulikus asendis, nagu puhkpille ikka mängitakse – vasak käsi ülemiste sõrmeavade peal ja parem käsi alumiste sõrmeavade peal. Peeter Piilpärk aga on käed vastupidiselt sõrmilisele asetanud. See erinevus aga ei tõesti muidugi seda, et ta ei oleks võinud Jakobi sõrmilisel sõrmi vastupidiselt asetada, sest sõrmeavasid on kuus ning kui väikesed sõrmed kasutusel ei ole, siis ei mängi rolli mis pidi käed asetad. Kuus sõrmeava satuvad sõrmilisel täpselt üksteise alla ja pillimängu ei mõjuta, kumma käe sõrmedega sa ülemisi või alumisi sõrmeavasid katad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kahjuks ei ole Jussi pill sellisena, nagu ta Jakob Otsa fotodelt paistab, tänapäevani säilinud. Küll võib arvata, et Peeter Piilpärk oma pille edasi meisterdades võis võtta eeskuju Jussi pillist või isegi juppe, nagu seda on burdoonid. Kurb tõsiasi aga on see, et Peeter Piilpärki pill, mis peale tema surma omakorda Olev Roometi kätte jõudis, oli tema esimene pill, mis oli meisterdatud enne seda, kui ta Jakob Otsa käest Jussi pilli ostis.
Veel loogiline järeldus, miks Peeter Piilpärk ei saanud Jussi pilli mängida, on see, et kui me vaatame fotosid, siis hoiab tema tuulekotti parema käe all, kuid Jakob Ots vasaku käe all. Burdoonide asetus vastavalt tuulekotile on ka erinev. Seega, võib arvata, et Jakob Otsa pilli oli Peeter Piilpärkil lihtsalt ebamugav mängida ja seepärast see pill ka edasistel fotodel ei eksisteeri.
Kuidas ja mis pillidega taaselustas Olev Roomet torupillitraditsiooni?
Olev Roomet on mees, kes oli üks 1970-nda aasta Tantsupeo Torupilliorkestri pillide meisterdajatest ja mängijatest. Olukorras, kus külades enam torupille ei mängitud ning aktiivseid torupillimeistreid ei olnud, mängis olulist rolli Olev Roometi kohtumine Peeter Piilpärkiga.
1945 Peeter Piilpärk’i ja Olev Roometi esimene kohtumine
“Esiotsa ei osanud ta (Olev Romet) sedasorti pillidest suurt midagi arvata. Kuni ta 1945. aastal J. Tombi ni. Kultuurihoone meeskooriga Moskvas ülevaatusel viibides sattus öömajal kõrvuti kodulinna viimase torupillimehe Peeter Piilpärgiga.” (Sirp ja Vasar, nr. 29 17. juuli 1970 (1388), lk. 2. Arnold Ottin “Torupillimehed”)
1950- ndatel jõudis Peeter Piilpärk’i torupill Olev Roometi kätte
“Läksime (Olev Roomet ja Juhan Zeiger) siis Peeter Piilpärgi lese käest korras pilli otsima. … Saimegi kaubale. Bassikeel hüüdis, sõrmilise oma oli katki. Tegin korda (Olev Roomet) ja hakkasin harjutama.”(Sirp ja Vasar, nr. 29 17. juuli 1970 (1388), lk. 2. Arnold Ottin “Torupillimehed”)
Kuidas torupilliorkester omale pillid sai ja kui palju mängijaid oli, saab lugeda siit.
Tantsupeo torupillide meisterdamisest lähemalt siit.
Olev Roometist kui roo- ja torupillimängijast saab lugeda siit.