“Oo, kas sa oled sportlaseks hakanud? Oo, teist on saanud rattahullud!” Sellised imestusehüüded tabasid meid, kui abikaasaga sõprade ringis peale Tervisespordi poolt korraldatud Mallorca rattalaagrit kokku saime.
Ei, me ei ole sportlased, ikka tavalised keskealised inimesed, kes hakkavad taipama, et ainult vaimujõuga siin maailmas kaugele ei purjeta. Vaja oleks ka füüsist arendada, et kvaliteetsemat elu elada ja üldse ennast hästi tunda.
Meie kamp osales rattalaagris suisa 5-liikmelise tiimina. Kolm põlvkonda kahenädalases rattalaagris said iseenesest väga hästi hakkama. Vanaema haldas 1-aastast poisipõnni ja ülejäänud kamp (vanaisa, abikaasa ja mina ise) sõitsime peaaegu iga-päev 4-5 tundi rattaga Mallorca saarel ringi. Õhtuid veetsime mõnusalt trennimuljeid jagades rõdul või basseini ääres, ja nii need päevad möödusid.
Väga tore oli võimalus valida erineva tasemega sõidugruppe, mida Tervisespordi eestvedajad Virgo ja Janika olid varemalt juba korraldanud. Oli grupp algajatele, kuhu võisid minna need, kes varem ei ole isegi maanterattaga sõitnud, aga oli ka treeninggrupp “päris” sportlastele, kes valmistusid suvisteks võistlusteks.
Mina sattusin endale täpselt jõukohasesse gruppi, mille eestvedajaks oli Tauno Trallmann ja tundsin ennast väga toredasti, kuna jõudsin vastavalt selle grupi kiirusele sõita mäest üles ja isegi ka mäest alla. Ja tegelikult see ei olegi üldse nali, sest alles seal sain aru, et ka mäest allasõit võib olla suur sportlik pingutus.
Igatahes, kui ma mõtlen puhkusreisi peale soojal maal, mida ikka meie põhjamaalastena ju ette võtame, siis selline sportlik perepuhkus on minu jaoks parim variant neid kahte ühendada!
Tänud Janikale ja Virgole ja ka kõigile teistele, kellega koos sai sõidetud — me veel kohtume!
